PALJU, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KALLIS PREILI K. ! 
Kallis oled!
Kaitstud: Must love my life!
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.
Unspoken
If you can’t be there – don’t. Stop telling people that you will be there, it’s better to tell people the truth up front. That way you can spare some feelings and you don’t get caught in a bunch of lies/trouble.
If you have something to say – say it or shut it. Don’t go behind people backs. There is no reason to say it to someone else if you can’t tell it to the person it’s about.
If you want it – go for it. Take a risk. Don’t always play it safe or you’ll die wondering.
If you love someone – let them know. Anything could happen to you or the person so tell them while you have a chance. It could change everything.
If you’re stuck – make the best of it. There is obviously nothing you can do so whining and complaining isn’t going to do anything-there is a difference between expressing how you feel and complaining. Put forth your best attitude and you just may get out of the mess…possibly with a different perspective.
If you’re troubled – take time to think about it. Nothing good ever comes out of rash decisions. If it’s important enough to trouble you then it’s important enough to think about-think deep you’ll figure out something.
If you are being taken advantage of – let go. Get rid of all thoughts of the person. There is no reason to continue to surround yourself with the person who is taking advantage of you.
If you’re going to criticize someone else – admit your own mistakes first. Everyone makes mistakes. But be aware of your own before you point out someone elses.
And leave the rest unspoken.
Teeme turvakodule head
http://www.tartupostimees.ee/714542/johkrad-lood-naistest-meestest-ja-lastest/
Maarika tuli naiste varjupaika haiglast. Mees oli tal käeluu ja ühe silma puruks löönud, Maarika jäigi sellest silmast pimedaks.
Kodusel Reelikal polnud kunagi sentigi oma raha, sest pere raha oli alati ta mehe käes. Ka arvele laekunud lastetoetused pidi naine alati mehele andma. Isegi hügieenisidemete ostmiseks tuli tal raha paluda.
Mitu aastat lastega kodune olnud keskharidusega Margit tahtis kooli minna, et õppida uus amet ja laiendada silmaringi. Margiti põhiharidusega mees välistas naisel igasuguse õppimise.
Tiina mees tema vastu kätt ei tõstnud, aga naine oli mehele elukaaslase asemel teenija. Mees ei öelnud kunagi, kuhu ja kauaks ta läheb, kuid kodust lahkudes käskis ta alati õigeks ajaks söögi valmis teha. Kui mees köögis omale juustu lõikas ja ka laps juustu soovis, kamandas mees naise kööki, et see lapsele juustu lõikaks. Kui Tiina ei tahtnud seksida, tuli tal magada jalamatil.
Kas ma olen ainuke, kel tekib küsimus, et mis inimeseloomad need siin Eestis elavad? Kas liigume arengumaade suunas, kus mees võib lihtsalt lausudes oma naisest lahutada, samas kui naine lahutuse soovi korral raske kohtutee peab läbi käima? Või on meie naised siin Eestis tõesti nii abitud ja kardavad üksi olemist? Kas tõesti ongi meie naised endas nii ebakindlad? Ja kui on, siis millest on see tekkinud? Ühtest vaimselt ebastabiilsest mehehakatisest, kui neid isegi sedasi nimetada saab? Ma tõesti lugesin neid arvatavasti väga väheseid juhtumeid suu ammuli. Ühelt poolt tekitab tunde, et need mehed pole elugi väärt, teiselt poolt jällegi, miks naised nii arad on. Kust sellised teguviisid ja käitumisnormid omandatud on? Mida sellistega peale hakata?
Oi kui palju on küsimusi, millele vastuseid ei tea.
https://www.facebook.com/pages/Teeme-Turvakodule-Head/255629077804821
Mõnussss
Puhkus on mõnna ja nädalavahetused puhkuse ajal on veel mõnnamad. Tegelikult olen ma eelmisest reedest saadik täielik lohe olnud ja ainult söönud. Aga tõesti, seda mul ilmselgelt vaja ongi, et uuele semestrile tugevalt vastu minna.
Eile oli tore õhtu, toredate inimestega. Algas kõik sellest, et mõtlesime liha paneerida. Ma võtsin siis liha tagumise enda peale ja mõtlesin lausa riimigi välja: kõige parem viis maandada viha, on paneerida liha! Tõesti, väga lõbusaks kiskus. Siis tuli mängu juba vein. Uskumatult hea punane vein oli, aga nime ei mäleta – shame on me! Söök valmis, sõime kõtud täis koos naabritega ja muidugi oli vaja siis rumm ka lauale tuua ja wii’d mängima hakata. Ja imelikul kombel, mida rohkem ma jõin, seda kainemaks ma sain. Sedapidi on ju ka tore, või mis?
Täna on selline uina-muina laupäev. Hommik algas väga rõõmustava uudisega, kui õisist vaatas vastu teise uurimistöö tulemus, mis oli hinnatud maksimumpunktidega. Teen iseendale ühe suure pai, sest olen tegelikult tubli olnud. Väike koristamine ja nüüd laiskleme nii kuis jaksame. Kes teab, mis see õhtu tuua võib.
Õues on ilus ilm, aga isegi oma soojade talveriietega ei taha nina õue pista.
Life is beautiful and there’s so much to smile about
Keskuste päev
Türi gümnaasiumi õpilased teavad arvatavasti kõik, mis tähendab keskuste päev. Põhimõtteliselt on see algklassides toimuv päev, kus lapsevanemad võivad tulla terveks koolipäevaks kooli ja aidata lastel õppida. Selleks on organiseeritud erinevad õppetoad, vastavalt laste tasemele kas siis näiteks neli või viis õpituba. Seekord oli viis. Õpetaja põhjendas seda sellega, et tahtis seekord proovida ja näha kas lapsed on piisavalt arenenud ja saavad rohkemaga hakkama kui sügisel. Mina võin juba ette rutates öelda, et enamik said küll – täitsa tublid juntsud olid! Muidugi tuli nii õpetajatele, lastele kui ka lastevanematele minu kohalolek üllatusena – mõni oli küll mind varem näinud, kuid olen Türi linnast kaua eemal olnud. Kui õpetajale mainisin, et õpin isegi õpetajaks, oli tal väga hea meel ja rakendas mu kohe eesti keele õpituppa. Kuulasin umbes 12 lapse lugemist. Pärast analüüsisin oma peas kogu päeva ja jõudsin järeldusele, et õpetaja amet on üks raskemaid ameteid, mida võib pidada. Eks katsu õpetada 24 last, kes kõik on erinevad, neil on erinev tase ja õppimistempo. Katsu sa end jagada – õpetajat on üks, lapsi 24. Kas mitte ei pane mõtlema, et miks küll oleme koolis kõik nii rumalad ja üldiselt õpetajaid ei austa. Kõigele tipuks tulevad veel lapsevanemad, kes samuti kiruvad. Ühiskonna valupunkt, for sure. Miks siis peaksime imestama, et noored inimesed ei taha õppida õpetajaks? Palk on järgmine tegur, eelneva jutu sean kindlalt esmaseks teguriks. Samas see positiivne kogemus ja laste naerukilked ning nende rõõmsus tekitavad uskumatult häid emotsioone. See siirus, ausus ja süütus mis nende laste seest kiirgab, tekitab tunde, et ükskõik kui raske see amet ka poleks – see teeb õnnelikuks, kui osata ametit piisavalt armastada ja nautida. Eks see ole ikka nii, et kõige lihtsam on näha halba ja selle üle viriseda – visata kõik nurka ning teha midagi muud. Kuid pingutada ja töötada selle nimel, et midagi nautida – sellist mõtlemist leidub vähe, kahjuks.
Olen täheldanud, et inimesed muutuvad aina laisemaks. Kõige halvem kogu kompoti juures on see, et ma ei saa aru, mis seda põhjustab. On selleks kogu tehnoloogia tulv, millega raske sammu pidada? On selleks uued tuuled uskumuste ja väärtuste pagasis? Või miski kolmas, neljas? Ega ma isegi süüst puhas pole ja tegelen sellega. Eelmine semester (vabandust, mul käib kogu ajaarvamine semestrite järgi) olin üks suur laiskus ise. Lõpuks, kui asi kohale jõudis, tundsin end väga pahasti. Usun, et see paraneb. Olen täheldanud, et optimistlikud inimesed on õnnelikumad! Nii, nüüd ma jõudsin oma mõttelennuga laste juurest väga kaugele.
Ühesõnaga, kogu keskuste päev oli väsitav, kuid see-eest andis suure positiivse kogemuse ja tekitas südamesse sooja tunde. Lapsed mõjuvad mulle kohe hästi. Pärast keskuste päeva koju jõudes hoidsin naabrinaise väikest 5 kuust neiut. No, sõnad ei suuda kirjeldada, mis tunnet sellised pisikesed minus tekitavad. Olen hull laste fänn vist. Üks mu onupoegadest ütles mulle: “Jälle titt, sulle ikka väga meeldivad lapsed.” Ta on ise 13, aga tajub biiti päris hästi, ehk seepärast, et hoidsin nii teda kui tema venda titest saadik.
Ja tänane päev saigi tegelikult kirja. Preili K. rääkisime uuel aastal, et hakkan uuesti blogima, aga kuna mu päevad on kõik enamjaolt söön,joon,kool,kodu,söön,magan, et siis võin teha terve aasta jao copy paste postitusi. Kuid, tundub, et päris seda rada mu blogi ehk ei lähe. Olen nii excited hetkel kogu sellest blogindusest – näen vist välja nagu väike laps, kes on saanud uue mänguasja.
Back in track
Kaua, kaua on möödunud minu viimasest postitusest siin blogis. Mõned viimased postitused tegin privaatseks, sest neid ei pea ma vajalikuks siia nähtavale jätta. Minevik on minevik. Minu 2012 aasta lubadus oli jätta minevik selja taha ning mõelda uuemale ja paremale tulevikule. Niisiis, blogi jäi pooleli 2010 aasta juulis, kus sain TÜ tudengiks. Nüüdseks olen olnud tudeng juba poolteist aastat – pool baka ajast on läbi saanud tänaseks. Siht on silme ees ja olen siiani rahul sellega, mis ma teen ja mida ma õpin. Magistrisse küll seda sama edasi õppima ei kavatse minna, kuid hariduse teemaga kavatsen jätkata küll.
Tegelikult olen blogi pidamist kaua aega juba tahtnud uuesti alustada, aga pole seda õiget hoogu sisse saanud. Proovisin uut blogi, kuid blogspot ei ole mulle üldse meelepärane. Kusjuures arvasin, et selle blogi siin olen ära kustutanud. Eile oli päris suur üllatus, kui avastasin, et tegelikult on mu blogi siin alles. Tean küll, et see blogi on elanud kauneid skandaale üle, aga mina olen suureks saanud ja kõigi elud on oma radapidi läinud. Loodan, et suudan järjepidev olla ja oma kirjutamistahte taas ellu äratada, olen veidi rooste läinud, kuna enam ei pea koolis pikki kirjandeid ja suuri mõttetöid koolis tegema. Pigem ikka referatiivsed uurimistööd, seminarid on väga harvad nähtused kahjuks.
Ma lähen teen nüüd muffineid, maasikatega. Njom-njom!
Olen otsustanud
Palju õnne mulle, olen tudeng!! Alates 01.09.2010 alustan õpinguid bakalaureuse kraadi omandamiseks Tartu Ülikoolis, eripedagoogika alal. Ma olen rahul, kohe väga-väga rahul. Ausalt öeldes, viimane kuu aega on vist mu mõttemaailm niivõrd muutunud, et ma isegi ei ole kurb, et ma Tallinnasse ei saanud. Ehk ongi see, mis ma nüüd tegema hakkan, see õige. Eks elu näitab. Teed vea, kukud, tõused püsti ja särad uuesti ja targemana. Ehhki ma ei tea, mis mind Tartus ees ootab, loodan ja tunnen ma, et mulle hakkab seal meeldima. Siiamaani olen ma endale sisendanud, et mulle ei meeldi Tartu.
Nüüd saan pingeteta oma suve nautida. Pool sellest on ju juba möödas, aga teine pool on ju veel ees. Muideks, mul on nädala pärast sünnipäev. 19! Järgmine aasta samal ajal olen masenduses, sest 20 ma küll saada ei taha. Aga see selleks, vanuse eest ei põgene.
Suvised ilmad on nii ära hellitanud, et kui ilmaprognoose lugeda, siis nädalavahetuse eeldatav vihm teeb tuju halvaks. Plaanis on ju Laura 18 sünnipäev ja see võiks tulla ju ilusa ilmaga ja hea peoga. Ah, loodame parimat:)
Pooleteise tunni pärast lähen Kärru, ma ei teagi miks, nsm vist. Pole ammu käinud seal Näitan hambaid veits, lõvi, nagu ma olen;)
Nautige suveeee!!
But I still fight
while I can fight
as long as the wrong feels right
Pick yourself up and dust yourself off…
Ehkki mu blogi on privaatne, on mul siia kuidagi ebamugav kirjutada, seega kirjutan siia aina harvem ja aina vähem informatsiooni, lihtsalt selleks, et mitte tekitada liigseid probleeme olematutest asjadest.
Ilm on super, Eesti kohta. Ma ei mäleta, millal sellist kuumust nautida sai. Okei, ma enam ei naudi seda, aga selline ilm on parem, kui vihmased ilmad kolm kuud järjest, nagu viimastel aastatel kombeks on olnud meie Eesti suvel. +33 kraadi pole mingi probleem.
Mis siis veel? Nädalavahetuselt käisin Kadiga Pärnus klubis. Vallutasime taas ühe uue klubi, kuhu meie jalg veel sattunud polnud. Seekord siis Sunset. Üks tuntumaid üritustesarju oli seal seekord – Warmduscher. Meie end vahuga mäkerdama ei kippunud, selle eest hoolitsesid mõned vahused pidulised, kes vähemalt mind vahetevahel “vahtu” ajasid. Pühapäeva veetsin 2x V – dega. (Six vist kirjutas oma blogis mingi aeg nii ja see oli lahe:D) Tegin Kärus veidi huumorit, kuna ma kardan sellistes kohtades ujumas käia, nagu seda on Käru järv. Lihtsalt kardan, ja kõik! No, kohalikud said kena kõhutäie naerda.
Ülikoolidesse kandideerimisest niipalju, et olen Tartu Ülikoolis sees. Eripedagoogika alal. Ootan kolmapäevase vestluse veel ära ja siis langetan oma otsuse. Mõne aja pärast on selge, kuhu, mida, kellega ja kuidas ma lähen. Ja, naljakas küll, aga mul on 16 päeva pärast sünnipäev. Jõudis vist just nüüd kohale 
Today’s your day
I feel it
You paved the way
Believe it
